35. Kanuumatk Põltsamaa jõel

• AEG: 26-27. märts, 2016
• MARSRUUT: Rutikvere-Pajusi-Põltsamaa-Kamari-Külmoja
• LIIK: kanuu
• OSALEJAD(12 + 4): Mairo, Kalle, Maarja, Kaidi, Kristian, Kristjan, Priit, Aleksandr, Kaire-Leen, Madli, Meeri, Anita (1 päev: Viktor, Ergas, Marta-Liina, Vallo)

Ülestõusmispühade nädalavahetus polnud eriline mitte ainult seetõttu, et Jeesus sai võidu surma üle ja et tänu Jeesuse lunastusele võib meil kõigil elu olla. Sellel nädalavahetusel otsustasidki mõned meist sellest elust osa saada ka vahetumalt, võttes ette karske teekonna Põltsamaa jõel istme all Meeli või Pille või mõni muu naiseliku nimega kanuu. Et hommikul oli kogudustes osasaamisteenistus, algas matk kell neli pärastlõunal, et ka kaugemad tulijad jõuaksid kohale.
Matka alustasid 14 toredat inimest ja üks koer. Kõik olid väga entusiastlikud, et juba veele minna ja lõpuks peale pikka talve nautida kevadet. Enne aga palvetasime Viktor Nõmmiku juhtimisel, et meiega midagi ei juhtuks, ja matk võiski alata.
Kuna esimesel päeval alustasime matka vastu õhtut, siis kiskus juba vaikselt hämaraks ja ka temperatuur hakkas vaikselt langema, mis tegi sõidu veidi viluks, kuid kohale jõudsime Pajusi külamajja enne pimedat, ja varsti olidki kõik majas, soojad sokid jalas ja soe jook käes, naisterahvad tegelesid söögiga, mehed saunaga, ja varsti istuski seltskond kui üks perekond pika laua taha maha, et end täita toidu ja hiljem ka vaimutoiduga. Vaimutoiduks sõime palvenädala viimast loengut, mille lõpetasime vaikse palvega ja igaüks sai süüdata küünla ja selle teiste juurde panna. Õhtu lõpetasime saunatades või vesteldes, aga kõik said sooja nii seest kui väljast.
Järgmine hommik oli veidi raskem ärgata, sest öö jooksul juhtus nii mõndagi. Märkimisväärseim neist ilmselt suveajale üleminek, mis tähendas igaühele tunni võrra vähem uneaega. Kuid hommik tervitas meid sooja päikesega, mis tegi meid väga rõõmsaks. Kui hommikusöök söödud ja palvetatud, asusime jõe poole teele ja varsti olime taaskord teel. Päike paistis, linnud laulsid, inimesed olid rõõmsad, mida veel enamat tahta kaunist pühapäevast. Mairo ja Meeri kanuu aga sai enamat. Kuna mul oli koer kaasas, kes esmakordselt oli kanuus, siis temaga oli tükk tegu, et ta ei sipleks või et ta järske liigutusi ei teeks. Samuti ei tohtinud me liiga lähedale kaldale olla, et ta välja ei hüppaks. Kuid ühel hetkel sai kardetu teoks, Yuko (koera nimi) hüppas kanuust välja. Sel hetkel sai ta isegi aru, millise vea ta teinud oli, kuid kanuusse tagasi saada oli juba raskem. Seega seisis ta kurvalt mudasel kaldal. Kuid lõpuks sain ta tagasi kanuusse. Kiire kuivatus ja edasi läks sõit juba rahulikumalt.
Kuid teisedki päris puhtalt ei pääsenud. Üks kanuu jäi kivi peale kinni ja külje pealt tuli veidi vett sisse, kuid siiski säilitati tasakaal ja pääseti vaid ehmatusega. Kärestikulise koha peal aga said pea kõik eesistujad korraliku ämbritäie vett sülle, ning ühed külaliskanuutajad Ukrainast said tõelist ekstreemi täitsa kummuli kukkudes. Enda sõnul nad seda tulidki otsima ja see nende rõõmsat tuju ei rikkunud.
Pealelõunat peale arvukaid seiklusi jõel oli aga aeg kanuust välja ronida ja lugeda matk jõel lõppenuks. Sõitsime tagasi Pajusi külamajja, kus tegime lõuna, taaskord sauna ja saunas muljetades me lõpetasimegi matka. Enne autodesse istudes tänasime Jumalat toreda seltskonna, ilusa ilma ja vabaduse eest matkadel käia, elu eest, mille Tema on meile kinkinud.

Mairo