• AEG: 10.aprill, 2011
  • MARSRUUT: Valgejõel
  • LIIK: raftinguparv
  • OSALEJAD(4): Siiri Lobjakas, Laura Kangur, Mairo Tutk, Kristian Nõmmik
  • KÜLALISED(0): –

See ühepäevane matk, adrenaliinilaks Valgejõel, oli päris lahe ettevõtmine. Alguses me lootsime, et me saame 8 inimest kokku, kuid ei saanud, ja otsustasime, et jagame paati võõrastega. Meil ei jäänud muud üle, kui tahtsime Valgejõel sõita raftingut. Meile Kristianiga algas see retk sama päeva hommikul vara, kui istusime Valga-Tallinn rongi, et sõita Tallinnasse (see kestis 4 tundi). Kuid lõpuks jõudsime, ja meie armsad kaaslased Laura ja Siiri juba ootasid meid rongijaamas.

Peab vahepeale mainima, et see oli matk, kus eriti midagi korraldama ei pidanud, ei pidanud süüa ostma, ega ööbimiskohta üle vaadata. See oli tore vaheldus.

Rongijaamast edasi suundusimegi juba Koogi asulasse, kus teised pidid meid ootama, ja kust pidi matk alguse saama. Kuna tüdrukud olid juba ennast sobivalt riidesse pannud, ja me hakkasime millegi pärast hiljaks jääma, otsustasime Kristianiga, et vahetame ka oma riided ära sõidu ajal, et hiljem selle peale lisaaega ei läheks, ei taha ju, et keegi peaks su järel ootama. Igal juhul jõudsime väikse hilinemisega kohale, teised matkalised olid juba kohal, kuid keda kohal polnud, olid parved ja nende tüürid. Nii, et meie hilinemine ei mänginud rolli, sest korraldajad hilinesid ka natuke, nende põhjuseks oli jõe puhastamine meie jaoks, seega me ei pannud pahaks.

Ma mäletan, et see päev oli ilus, päike paistis, ja kuskilt ei paistnud, et seda päikesepaistet miski võiks rikkuda. Kuid mis tohutult segas, vähemalt alguses, oli jube vali tuul. Ja kõige rohkem segas see tuul, kui meile instruktaasi tehti, sest algus oli lageda ala peal, ja tuultele avatud alal. Igaljuhul aitas seda tuult taluda mõte, et kui jõuame jõesängi, siis seda tuult pole enam, ja nii ka oli.

Esimene osa matkast oli tunnetuse saamine, ja käsklustele õige reageerimine. Tegime parvega spinne ja igasuguseid keerukaid asju, mis meil pidid olema selged, enne kui satume tõelisesse vetemöllu.

Ja lõpuks see juhtus. Sattusime sinna, kuhu olime tulnud: kevadised vetemöllu ja meie, ja meie vahel sitke raftinguparv, mis hoidis meid nende peal, kuid mitte puutumatutena neist. Enne kui aru saime, olime kõik märjad, aga ka rõõmsad ja adrenaliinierutusest erksad. Me nautisime seda, kuhu me olime sattunud, ja ei tahtnud et see lõppeks. Saime ka proovida, kuidas on võimalik aerutada Jägalla joa alla, ning kui tugevalt see vesi sealt alla langeb. Mõnel nõrgakaelalisel ei soovita seda proovida, see võib su kaela murda, kuid kel vähegi lihast on, need saavad hakkama. Ja see oli paras vann meie jaoks. Kui ma ennist ütlesin, et olime märjad, siis nüüd olime veel märjemad. Mõne hetkega täitus parv veega, mis tähendas, et me vöökohast allapoole oli kõik vees, ja ülevalt poolt kastis meid Jägala juga.

Veel paar kiiremat kärestikku, ja lõpuks oli aeg ka selleks korraks retk lõpetada, et saaksime kuivad riided selga, ja end soojendada. Me valisime muidugi parima versiooni, milleks oli saun. Sauna saime tänu Siiri vanemate lahkusele. Saunas käidud, ja kõht täis söödud, oli aeg veel midagi huvitavat teha. Meiega ühines Tanis, ja käisime kuskil rabas, mida me leidnudki, kuid juba selle otsimine oli paras seiklus. Ja hiljem istusime maha kuskile toredasse söögikohta, kus saime ka sügavamatel teemadel rääkida. Üheks teemaks oli, kuidas inimesed ei pane enam tähele, kus nad elavad, ja keda nad eneseteadmata võivad kummardada. Ma natuke sõnastasin ümber, aga mõte jääb samaks.

Tänud neile, kes olid,ja tegid selle toredaks seikluseks.