Seekordne talvematk kestis 1.veebr-3.veebr. ning viis meid Kihnu saarele. Kihnu on väike saar Pärnu lähedal, mille lähim kaugus maismaast on 12 km ja kus elab ligikaudu 500 elanikku, kes põhiliselt elavad neljas külas.
Minu jaoks oli see esimene kord, kui ma nii „ekstreemsele“ reisile julgesin minna. Põhjuseks oli soov lennukiga lennata ja meile antud lubadus, et saame soojas toas magada. Boonusena nägin ka seda, et ma paljusid matkale minejaid teadsin. Lõpuks oli meie reisiseltskonnas 11 vahvat ja hakkajat inimest põhiliselt Tartust ja Põltsamaalt, kes selle matka eriliselt soojaks ja hubaseks muutsid.
See talvematk kujunes tõeliseks misjonireisiks. Raamatuid, mida 3 päeva jooksul jagasime, oli umbes 70. Eriliselt edukas oli meie jaoks esimene päev, kus mõned meie hulgast said suuresti parandada oma kolpotöörioskuseid ning omandada huvitavaid kogemusi. Raamatuid saime anda ka Kihnu raamatukokku, kus need tänuga vastu võeti. Inimesed olid üldiselt sõbralikud ja mõnel pool kutsuti mõnda meist isegi sisse ja jäädi natukeseks juttu ajama.
Reedel, hingamispäeva saabudes, oli meil võimalus nautida kargel mererannikul päikeseloojangut ja laulda üheskoos traditsioonilist „Õhtupäike loojub metsa taha“. Hiljem, kui olime juba oma „uude koju“ jõudnud, juhtis Hans Soosaar arutelu, kus igaüks pidi läbi mõtlema, kui palju ta on nõus oma elust Jumalale loovutama. Samaaegselt toimus Kihnu rahvamajas Kihnu Virve sünnipäeva tähistamine ja kolm matkalist läksid teda õnnitlema, kingituseks kolm meie raamatut kenas kinkepakendis.
Nii hingamispäeva kui pühapäeva hommik algas lühikese vaimuliku osaga. Nii nagu matkale minnes ikka juhtub, jääb mõni asi paratamatult maha. Seekord oli selleks esemeks hommikvalve, mis meid küll sugugi ei heidutanud, sest selle asemel võisime lugeda Piiblit. Otsustasime lugeda ülemaailmset piiblijärge, mis meile teadaolevalt oli eelmisel päeval olnud 2.Sm.24 ja seega oli meie sooviks võtta ette 25 peatükk. Kui siis selgus, et 2.Sm. raamatus ongi ainult 24 peatükki, siis tegi üks matkaline ettepaneku lugeda 3.Sm.1 peatükki 🙂 Nalja sai matkal palju ja kõhulihased said samasuguse koormuse nagu jaladki.
Hingamispäeva hommikul õppisime nagu kord ja kohus õppetükki, kuid siis võtsime ette retke saare lõunatippu tuletorni juurde, mille otsa me küll kahjuks ronida ei saanud, kuid selle-eest lubasid mitmed endale magustoiduks „lumejäätist“ – see taaselustas lapsepõlvemälestusi. Ka õhtupoolikul ei saanud me läbi jäätiseta, seekord varustasime end küll ehtsa jäätisega. Sellised mõnusad hetked, istudes soojas toas, jäätis suus sulamas, on matka juures väga erilised – mõnus rammestunud tunne ja hea söök annavad stiimulit jällegi matkama minna.
Laupäeva õhtul toimus Tanis Kulp´i eestvedamisel veel arutelu teema „Mis on tõde? Mida arvame meie ja mida inimesed maailmast?“ Pärast sellist vaimset osa olime jällegi valmis füüsiliseks pingutuseks öisel Kihnu saarel, mida me läksime uudistama matkajuhi Kalle Danieli juhatusel. Öine ümbrus oli niivõrd huvitav ja lummav, et me unustasime jälgida, mis suunas meie matkajuht, kel ainukesena oli kaart kaasas, meid juhatas. Lõpuks, kui Kalle meie käest kodu suunda teada tahtis, näitas igaüks oma suunda, kusjuures arvamused erinesid peaaegu 180 kraadi. Õnneks oli see ainult meie matkajuhi vingerpuss ja ta juhatas meid jälle õigele rajale. Tagasi tulles olime veel nii energiat täis, et suurem osa meist jäi veel seltskondlikke mänge mängima, kasutades ära seda vähest aega, mil saime koos olla.
Oleme tänulikud Kallele, kes selle matka korraldamise ette võttis ja kõikidele tema abilistele. Paljudele matkalistele meeldis, et matkal valitses kord ja et nõudmised, mida esitati, olid sobilikud ka meile, „algajatele“.
Älis Kulp
Matkaliste kommentaarid:
Mulle väga meeldis seekordne matk. Matka seltskond oli mõnus ja kodune, sest enamus matkalisi oli Põltsamaalt ja teised olid ka head tuttavad.
Tore oli, et saime kinkida vaimulikke raamatuid saare elanikele. Ka Kihnu Virvele kinkisime juubeli puhul Piiblisalmi ja pühendusega 3 raamatut.
Kuna saun oli katki ja me laupäeva õhtul sauna ei saanud, siis otsustasime minna öisele matkale. Kallel oli ainukesena kaart ja meil ainult taskulambid. Niikaua kõndisime mööda metsateid, kuni lõpuks meist enamus ei teadnudki, kus on meie majutuskoht. Lõpuks ikka jõudsime matkajuhi abiga õigesse kohta …. põnev oli.
Väga head mõtted olid meie õhtustel mõtisklustel ja hommikupalvustel. Hea oli arutada vaimulikel teemadel.
Tänu Jumalale, et ta kinkis meile nii toreda nädalavahetuse ja tänu Kallele matka juhtimise eest.
Maarja Montvila
Kihnu, olen tahtnud sinna pikka aega minna, aga enda ettekujutustes pidi see alati toimuma suvel. Noo kui suviti on see tegemata jäänud, siis sai see nüüd talvel ära tehtud. Seega oli see minu jaoks esimene kord Kihnus käia, ja seda mitte laeva, vaid lennukiga.
Meie matk saarele oli eriline selle poolest, et jagasime palju kristliku kirjandust ja ööbida saime seekord mugavalt linade vahel voodis, mitte telgis. Matkajuhiks oli meil Eestimaa tolmu jalge alt pühkinud Mairo asemel Kalle, kes sai oma kohustusega edukalt hakkama.
Reede hommikul kella 8 paiku said kolm kiiremat meie seltskonnast lennukile. Ülejäänud pidid ootama kuni lennuk tagasi jõuab. Nimelt mahutas Kihnu lendav lennuk kaheksa reisijat ja oli salongis kitsam, kui kõige tavalisem sõiduauto. Kõigile lend meeldis ja kerge jõnks õhus pakkus tüdrukutele üksnes nalja. Vaade oli hea ja merejääl võis näha palju kalureid.
Kihnus lennuväljalt ööbimiskohta minnes kehtis reegel, et milleks minna otse, kui saab ka ringiga. Rännakuid saarel alustasime Kihnu muuseumi külastamisega ja peale seda tegime tiiru peale saare põhja poolsemale osale. Lõunasöögi kohaks leidsime sadama juurest suure vana kalapaadi, mis kogu meie seltskonna mõnusalt ära mahutas ja istumisvõimalust pakkus.
Meie tähelepanu köitis see, et väikse Kihnu saare peale oli seal lausa kolm poodi. Kuigi väikseim neist meenutas väljast pigem sauna ja poeruum jäi alla tavalisele kortermaja elutoale.
Laupäeval tegime saare lõunapoolsemale osale tiiru peale ja õhtu lõpetasime öörännakuga pimedas.
Pühapäeval saime tagasi kokku kolme erineva lennuga. Pärnus käisime koos veel pizzat söömas ja peale seda läksid kõik, peale minu, Estonia spasse. Ise olin otsustanud fujaees oma õppimisega tegelema hakata.
Matkaseltskond oli väga tore ja meil juhtus palju lõbusaid seiku. Matk oli seekord märkimisväärselt leebem kui möödunud talvematk. Ma arvan, et vahelduse mõttes oli see väga hea ja ma ei usu, et keegi meist tuli suurte ekstreemsuste ootusega. Kihnu saare loodust nautides sain ma kinnitust, et tuleb enda mõte teoks teha ja ka suvel saarele minna.
Oliver Pant
