AEG: 15.-18.oktoober, 2009
MARSRUUT: Koiva jõgi (34km)
LIIK: kanuu
OSALEJAD(10): Tiit Kaeeli, Birgit Masing, Marilliis Voitk (nüüd Laurik), Jaanus Laurik, Mairo Tutk, Tanis Kulp, Heldi Kulp, Marleen Lobjakas, Siiri Lobjakas, yks poiss veel?SASS
KÜLALISED(0): –

See on üks matk, mis on meeles ainult tänu suurtele „feilidele“. See on matk, mis oleks võinud samahästi ka olemata olla, või kas siiski? Eks teie otsustate, kas see oli kasuks või kahjuks.

Kokku pidime saama neljapäeva õhtul Kautsi metsaonnis. Kohale jõudsime alles pimedas. Esimesena jõudis Tiidu auto, kus olin ka mina,hiljem jõudsid Tanis ja Co, kuid kõige naljakam oli muidugi see, kuidas nad jõudsid, s.t tegelikult see, kuidas Tiit teed juhatas läbi telefoni. Tiit on väga asjalik mees, aga perspektiivid ei peaks olema teejuhatamisel pisiasjadel, nagu näiteks mitu kivi tee kõrval oli, või ui suured olid puud, kui paremale keerasid (eks on hea ka pisiasju märgata, aga juhatamise juures pole neist kasu). Lõpuks olin mina, Tiit ja Tanis kõik segaduses, ning oli kahtlane, kas Tanis ikka leiab õige tee. Üllataval kombel jõudis ta ikkagi kohale.

Esimene õhtu ööbisime kõik seal metsaonnis, ning veidi oli külm ka, aga elasime üle. Õhtul tegime vist süüa kartuleid ja banaane, vähemalt menüüs oli nii kirjas. Ja sellel matkal tegime ühe ränga vea ka. Minu jäärapäisuse tõttu otsustasime süüa teha priimustel. Kuid see eriti ei funka, kui sul on kaasas gaasiballoonid, mis teatavasti külmal ajal eriti hästi ei põle. Igaljuhul järgmisel hommikul kuidagi VIST saime süüa, ja siis läksime Harglasse, kus pidime kokku saama kanuuinimestega. Muidugi enne kui saime metsast välja, sattus me teele ümberkukkunud puu või oli neid mitu. Aga isegi Tiit sai mööda. Lõepuks siiski jõudsime Harglasse, kus saime lõpuks ka vee peale. Kuna vool oli üsna kiire, siis läksid vahemaad kiiremini, kui oskasime lloota. Üsna varsi jõudsime Kõrgeperve lõkkekohta, kus otsustasime, et sööme supi asemel müslit, sest meie gaasipõletid polnud just parim idee. Kõhud täis, aerutasime edasi.

Siinkohal läks asi huvitavaks. Korraldajad, kes seekord polnud meie, vaatasid meile laagripaiga valmis, ja „ootasid“ meid seal. Mingi imekombel sõitsime neist nii mööda, et me ei näinud neid. Kui me seda avastasime, oli lootusetult hilja, et tagasi ülesvoolu sõita. Ainuke variant oli leida uus koht. Enne üht silda märkasimegi vasakul kaldal üsna mõistlikku kohta, kuid suure hooga sõitsime sealt mööda, ja 300 meetrit hiljem ikkagi otsustasime sinna jääda. Seega sõitsime 300 meetri tagasi ülesvoolu. See oli mu uhkusele liiga palju, kuid see oli alles algus. Tagasi laagripaika sõidetud, olime ikkagi veidi ummikus. Nimelt korraldajad olid autoga, ning nende peal oli ka kogu meie laagrivarustus, me ei saanud telke üles panna.Variant oli neid oodata, ja ise endale kuidagi sooja teha. Ja siis hakkas veel vihma ka sadama. Kuiv koht oli sillaalune, kus me ootasime korraldajaid kuni pimeda saabumiseni. Kuid lõpuks nad siiski tulid.

Aga telke panime üles lambivalguses, ja süüa tegime ka üsna hilja. Kell võis olla mingi 23.00, kui süüa saime. Ja sel õhtul ei llakanud ka vihmasadu, mis tegi selle kõige talumise veel raskemaks. Kuid kõhud said täis, ja telgid ka üles, ja magama sai ka lõpuks siiski. Uni oli see öö sügav, eriti tegi selle magusaks soe telk, mille saime tänu gaasilambile, mis tõstis telgis temperatuuri kuskil ehk 20-ne kraadini.

Hommikul ärkasime, leides eest märja lörtsi, mida oli öö jooksul veidi sadanud. Aga kuna oli alles hommik, siis ei saanud see meie tuju rikkuda. Hommikusöögiks oli kartulipuder konserviga, mis maitses ülihästi. Kuid peab ära märkima, et ilma korraldajate poleks me seda valmis saanud, taas põhjuseks meie ülisupermegahead gaasipõletid. Mõne aja pärast said ka asjad kokku pakitud, ja autosse topitud. Ning teekond võis jätkuda.

Kolme-nelja tunni pärast saabusime lõunapaika, kus söime mõnusat suppi, ja oli niisama hea. Seal veidi arutades otsustasime matkaga mitte jätkata, vaid otsida kuskilt hea saun. Tehtud mõned kõned ja veidi plaani pidades otsustasime külastada Annemaid ja tema vanematekodu. See oli hiilgav idee, sest sauna kõrval saime ka füüsikateadusi nautida, ning väga mõnusa/õduse äraolemise. Ja öö oli ka suurepärane. Annemmai juures oli veidi rohkem lörtsi sadanud. Mõnusalt aega veedetud, saunas käidud, füüsikaloengus käidud (koos katsetega) läksime ära unele.

Hommikul ärkasime ülihästi väljapuhanult, mis oli pärast selliseid üleelamisi väga mõnus. Hommikusöök söödud, jätsime üksteisega hüvasti, ja seadsime oma sammud kodu poole.

Lõppkokkuvõttes oli väga huvitav matk, ja väga erinev, ja väga mitmekesine. Ja kes oskasid õppida nendest vigadest, mida seal matkal tehti, nende jaoks oli see väga õpetlik.