Kui muidu oleme kevadist suurvett nautinud valdavalt kanuudel, siis sedapuhku võtsime maksimumi ainult oma raftinguparvest. Raftinguseeriasse kuulus 3 pühapäeva, kus proovisime järgi Eesti kõige huvitavamad jõed: Piusa, Purtse ning Jägala. Nüüd siis räägime igast raftingust lähemalt.

Piusa Rafting | 25. märts

Piusa oli ainus koht, kus omasime ka pidevat peatuspunkti. Nagu ikka, tuttav Piusa Veere talu. Väike segadus tekkis, kui arutleti kella keeramise asjus. Lõpuks jõudsime küll kokkuleppele, kuhu suunas teda keerata tuleb, kuid hommikul ei saanud ikka keegi aru, mis kell on. Hommikul ärgates jõudsime kõik lõpuks veendumusele, et öösel oli ka lumi maha sadanud. Ning sadu jätkus veelgi. Osalejaid oli palju ja sõidud olid jaotatud kahte paatkonda, seega läksime suure innuga jõe äärde ning Mairo rääkis tarka juttu meie edasise heaolu nimel. Sõit ise oli rahulik, Vana-Vastseliina varemete juures sai jälle peatus ja ühispilt tehtud ning edasi mindud. Ajastus oli natuke varavõitu, jõgi oli suhteliselt jääs, aga õnneks meie paati oli sattunud kalipsoga onu Avo, kes meid iga kivi või jäätüki pealt edasi aitas. Vesi ise oli rahulik, mõni veskitamm ja muu kiiremavooluline koht jäidki meie tipphetkeks. Sisse keegi ei kukkunud, kuid taevast sadav lumi muutis meid sellegipoolest läbimärjaks ning kui jõgi juba päris jäässe läks, otsustasime katkestada. Kehva varustuse ja külma ilma tõttu olid kõik külmunud olekus (välja arvatud Avo) ning ringi keksimist ja surisevaid varbaid leidus igaühel.

Kui esimeses paatkonnas oli olnud mõlema soo esindajaid, siis teine paatkond tõotas tulla mehine. Üks mees tundus kangem kui teine ning meil tekkis küsimus, ega nad meie 4-tunnist teekonda 10 minutiga läbi. Huvitav oli ka see, et teise paatkonna varustatus oli veel kehvem: kellel polnud mütsi, kellel polnud kindaid..mõni mees tuli lõpp-punkti suisa paljajalu. Pärastlõunal saigi 6 merelõvi teele saadetud, Raivo sai selga Avo kalipso, vältimaks madalikul suurt ajakadu. Lumesadu oli lõppenud ning sõit oli sellevõrra kuivem. Esimene paatkond nautis aga sellel ajal Piusa Veere talus muhedat seltskonda, käis suitsusaunas ning jões ja trallas niisama ringi. Teine paatkond aga otsustas mitte katkestada ning Veere taluni ilusti välja sõita. Paar viimast tundi viibisid nad kottpimedas Piusa ürglooduses, kaasas üks pooltühi taskulamp… Ka see oli selge, et Deivy oli ühe oksa peale hüpates ka vees korra ära käinud ning kummikud olid vett servani täis. Väljas olid aga miinuskraadid ning niimoodi Deivy jätkata ei soovinud. Lahendus oli lihtne: pusa seljast ning paljad jalakesed sinna sisse sooja. Piusa Veere talus aga ootasime ja ootasime meremehi koju. Lõpuks kella poole 8 kanti nad saabusidki, silmis rõõm tsivilisatsiooniga kohtumise üle. Mõned külmemad poisid läksid sauna ning teised hakkasid kergelt jääst krabisevat paati kokku pakkima. Seejärel jätsime hüvasti ning jäime järgmise nädala raftingut ootama.

Purtse Rafting | 01. aprill

Seekordne rafting viis meid Ida-Virumaale, kus oli oodata kiirevoolulisemat ning huvitavamat jõge. Kaugemalt tulijad Vallo, Kalle ja Maarja sisustasid oma aega Kristlikute matkade nimevääriliselt ning käisid Lüganuse kirikus, kus jagati parasjagu armulauda. Ilm oli mõnusalt soe ning päike paitas põski. Paadipumpamine käis kähku ning hüppasimegi paati ja hakkasime kuival maal jõuliselt aerutama. 1. aprillil me nalja ei teinud (sest kellelgi polnud see meeleski) ja alguspalve järel asusime teele. Kohalikud olid eelnevalt meile jaganud jõe kohta piisavalt lisainfot ja kartus polnud veel hinge pugenud. Algus oli vägagi rahulik ning nautisime niisama loodust. Pärast esimest tammi läks aga elu huvitavaks, seda kajastab alljärgnev video. Suutsime laskumisel täpselt kivi otsa sõita ning ei jäänud palju puudu et vesi oleks lihtsalt paati voolanud. Rabelemist oli palju ja vasakul pool istuvad inimesed said ilusti märjaks.

Lõpus jälle paistma hakanud päike kuivatas kiirelt ka viimase veepiisa. Lõpuks suubusime merre ning otsustasime, et seekord me edasi minema ei hakka. Kohati oli meri veel jääs. Lõpp-punktist võetud 360 kraadine vaade:

Panime pillid kotti ja asusime teele Kadrina poole, kus ootas meid saun. Vahepeal saime väikest lumesadu (Padaorust sõitsime ka läbi). Lisaks ilusale kevadilmale küsisime teed kepikõndijate käest, nautisime saunamõnusid ja asusimegi igaüks tuldud teedpidi koju tagasi. Saunas tehti ka suur avastus, et täna ongi 1. aprill.

Jägala Rafting | 08. aprill

Lõuna-Eestist asus jällegi teele üks tore seltskond suvitajaid. Peagi aga kadusid kõrvust linnulaul ja ninast lillelõhn, sest ainsa autona oli tegu hangedest läbi murdmisega. Kerge huumoriga asja võttes tõotas tulla vägagi seiklusrohke matk. Tuul ja tihe lumesadu olid nii kõvad, et mütsid läksid lendu ning auto kõikus kergelt. Aegviidus võtsime peale ühe külmast kange tädikese ning sõit võis jätkuda. Õnneks lumesadu lõppes peagi ning isegi päike lubas välja tulla. Lumevaip oli kohale jõudes sellegipoolest kohev ning lumesõda võis alata. Varsti saabusid ka lähemalt tulijad ja paadi täispumpamise müsteerium võis alata. Plastiknoaga meil siiski paadinööre lõigata ei õnnestunud ning kuna muud vahendid paadi õhuga täitmiseks tundusid piinarikkad, võtsime paadi kätte ning suundusime üle tee asuva tankla poole. Nüüd laabus kõik kenasti ja pärast instruktsiooni (aerudega lume kühveldamist) lükkasime paadi rõõmsalt vette. Kõigepealt jäi meile ette üks sild, mille alt me otsustasime pika arutelu järel läbi minna. Ainuke viga oli see, et paat oligi täpselt nii kõrge, kui vee ja silla vaheline kõrgus. Jägalasse kogunenud seltskond oli mehiselt hulljulge ning mõned soovisid isegi Jägala joast alla lasta. Tegelikult sõitsime korra ainult joa alla, aga huvitav kogemus oli seegi. Arvestades seda, et kallastel olid kümned juga vaatama tulnud inimesed meid hoogsalt pildistamas.

Kõige kärestikulisemat lõiku läbisime kaks korda ehk siis tassisime paadi vahepeal tagasi. Publikut jagus ka sinnagi, sest tõenäoliselt olid seal alles toimunud võistlused. Sellel lõigul jäid väga vähesed meist kuivaks. Edasine sõit oli lihtne kruiis, oma lõbuks üritasime jäälõhkujat mängida ning teineteisele lund kraesse raputada. Kokkuvõttes oli vägagi ainulaadne matk, arvestades ilmaolusid. Ei tule just tihti ette, et aprilli alguses jõel sõites tuiskab lumi kaldaäärsetelt vallidelt üle pea.
Üldiselt raftingutest rääkides innustaks siinkohal ka vanema generatsiooni inimesi järgneval aastal osa võtma, sest sõudmine on igaühele jõukohane ning võibolla on noortele mõni õpetussõna isegi öelda. Seniks aga järgmiste matkadeni 🙂