• AEG: 3.-5.oktoober, 2008
  • LIIK: kanuu
  • MARSRUUT: Pärnu jõel
  • OSALEJAD(10): Tanis Kulp, Mairo Tutk, Kristi Holzberg, Mariliis Voitk (nüüd Laurik), Laura Kangur, Kristian Nõmmik, Tiit Kaeeli, Merilin Nõmmik (nüüd Laak), Marek Kredemann, Annemai Noorkõiv
  • KÜLALISED(0): –

Nüüdseks oli meil suur matkamiseind sees, kuidas sai ilma matkamiseta edasi elada? Ei saanudki. Võtsime ette kanuumatka Pärnu jõel. Mäletan, et seekord saime kokku reede õhtul kuskil Tori kandis, ja kui jõudsime ööbimiskohta autodega, oli juba väljas pime, ja sadas vaikset seenevihma. Ööbisime väga romantilises indiiani tipiis, kus keskel oli lõkkease, ja ringis ümber selle magamislavats.

Esimene õhtu oli tore. Kuna me ööbisime kõik ühes tipiis, siis saime palju üksteisega suhelda. Tookord oli meil valmistatud ka toredad mängud ette, mida oli tõesti vahva mängida. Samuti mäletan, et tegime lõkkekartuleid juustuga ja banaane kaneeli ja suhkruga. Siis maitsesid need küll imehästi. Ja kui uni tuli, keerasime sinnasamma maha, kus olime terve õhtu üksteise seltsi nautinud. Hoidsime muidugi terve öö ka tuld üleval, sest ööd olid sel ajal juba üsna külmad, ja sellise suure tipii puudus on, et see on suur ja seda ei küta päris soojaks.

Teise päeva hommik oli päikseline ja ilus, kontrastiks eelmise õhtu vihmasabinale. Pakkisime asjad kokku, mida arvasime, et läheb kanuus vaja, ja sõidutatigi meid alguspunkti. Sealgi tehti meile instruktaas ja võisime minna. Jõgi oli suur ja lai, et mingit ümbermineku ohtu polnud. Kuid kui mõned kanuud olid juba läinud, ja ootasid teisi järgi rahulikumas kohas, suundusid ühed kamraadid veele, ja olid valmis igat ohtu ja ootamatust trotsima, kuni nad sattusid olukorda, kuhu nad ei plaaninud sattuda. See oli kõigest 300 meetrit pärast kanuusseistumist. Vana veski lagunenud tammikoht, kust vesi langes suurema kiirusega ja oli sügavam, kaotasid need kaks kamraadi üksteise mõistmise, ja  enne kui nende kanuu täitus veega, ja nad uperkuuti vette vajusid, jõudsid nad vaadata üksteisele otsa, ning nende nägudelt võis välja lugeda midagi kirjeldamatut (mille üle nad hiljem muidugi palju nalja tegid). Lõpuks kui nad olid jääkülmas vees ujunud, hoides kinni kanuust, oma asjadest ja ka aerust, jõudsid nad peaaegu kuivale maale. Ainuke mure oli, et sellel kuivemal alal olid nad vaid vööstsaadik veest väljas, ja see oli jõe keskel. Kuid siiski said nad kuivale maale, oma riided vahetatud, väikse klõmmi kanuurentijatelt sooja saamiseks („uskumatu“), ja matk võis jätkuda. Kuna oli päisepaisteline ilm, ei saanud see väike vahejuhtum matkaliste tuju rikkuda, vaid nautisime hoopis sügisest Pärnu jõge, ja selle kaldal olevaid ülivärvilisi puukesi.  Muideks need kamraadid, kes ujumas käisid, olid Mairo Ja Mariliis.

 Teise päeva õhtuks jõudsime sinna, kus olime ööbinud ka esimese öö, ning teise päeva õhtune aeg läks põhiliselt riiete kuivatamisele ja väga lahedas saunas olemisele. Vähemalt saime päris sooja sisse tagasi.
Kolmanda päeva hommikul oli taas ilus ilm, ja nüüd panime kõik asjad kokku, tegime tipii ees grupipildi, ja läksimegi taas kanuudega jõele. Enne päris lõpp-punkti jõudmist käisime ära Tori põrgus, ja tegime jälle grupipilti. Mäletan, et viimasel päeval oli nii tugev vastutuul, et jõevool ei aidanud kuidagi kaasa aerutamisele. Seepärast oli viimane päev füüsiliselt üsna kurnav, kuid lõpuks jõudsime sihtkohta, mis oli üsna lähedal Torile (kui ma õigesti mäletan). Ja taas jäeti ülksteisega hüvasti, ja lubati kohtuda juba järgmisel matkal.