- AEG: 2.aprill, 2010
- MARSRUUT: Piusa jõel
- LIIK: kanuu ja raftinguparv
- OSALEJAD(7): Priit Keel, Külli Keel, Tiit Kaeeli, Marilyn Uleksin, Kalvi Sommer, Siiri Lobjakas, Mairo Tutk
- KÜLALISED(4): Tiina Pärnpuu, Annegrete Benno, Kalle Pungas, Margus Trumsi
Juba eelmine aasta oli väga veerohke kevad, kuid see aasta oli vetevood Piusa jõel veel võimsamad. Jälgisin enne matka emhi.ee andmete järgi, kui kõrge vesi oli aastal 2009, siis näitas maksimum veetaset Korela mõõtejaamas 276 cm üle nulli, see on kuskil 2 meetrit kõrgem, kui suvel see jõgi on. See oli viimaste kümnete aastate kõrgeim veetase Piusa jões. Ning see aasta oli maha sadanud sama palju lund, ning soojaks oli ka järsku läinud, mis lõi eeldused, et sama olukord kordub. Kuna Piusa jões on maksimumvesi üleval ainult loetud tunnid, siis on suur joppamine, kui saame õige päeva peale matka sättida. Kuid seekord läks väga hästi, vesi oli tõusnud veel kõrgemale, ligi 40 cm rohkem kui eelmine aasta. Ja 2.aprill oli see ilus päev, kui see tõusis maksimumini, ja hakkas ka langema.
Alguses kanuudega jõele ronides ei tekkinud kartust jõe ees, sest eelmine aasta oli hakkama saadud, ja mis ikka juhtuda saab. Kuid ei arvestanud teiste võimetega. Juba esimese kilomeetri juures kummutati üks kanuu põhi taeva poole. Selles kanuus olid end seni mugavalt tundnud Mariyn ja Kalvi. Marpsi ehmatas see üsna ära, ja kui kanuu ja muu kola oli kätte saadud, otsustas ta autos viibida matka lõpuni (kuid matkal oli veel üllatusi). Julgemad ja kuivemad sõitsid edasi, kohates ka teisi kanuulisi ja süstalisi, kelledest ka mõned olid kuivemaid riideid selga tõmbamas. Jõudsime Vana-Vastselinna varemete juurde, kus oli üks üsna tricki koht kanuu jaoks, ja mitte ainult kanuu jaoks. Meie Siiriga ei julgenud sealt kohe minna, ja otsustasimegi, et sealt lohistame kanuu mööda maad järgmise kohani, kuid just enne selle liigutuse elluviimist jõudsid kohale Külli ja Priit, kes vahustes vetevoogudes ei suutnud piisavalt kanuud valitseda, ja sõitsid kaldal asuva kahe puu vahele kinni, mis oli kanuu jaoks saatuslik….paar liigutust nad üritasid veel teha, kui aga vee jõud sai kanuust võimu, ja kanuu tegi paar kaeblikku praksatust, ja meie silme all paindus see 45 kraadi. Oleks rohkemgi paindunud, kuid siis andis kanuu kuskilt järele, ja vee jõud tõmbas kanuu otsapidi põhja. Nüüd hoidis kanuud kinni päris mitu tonni vett, ning edasine missioon oli kanuu kätte saada. Aaa, vahepeal, enne kui kanuu veega täitus, jõudsid Külli ja Priit kaldale hüpata üsna viimasel sekundil.
Kuid lõpuks saime siiski kanuu kätte, üle lugedes, mitmest kohast kanuu oli purunenud, otsustasime, et kanuudega seda jõge enam ei ürita läbida. Isegi, kui mõni kanuu oleks terveks jäänud, luges ka sellekskuluv aeg midagi. Saime korraldajatega jutu peale, ja kauplesime välja, et jätkame seda matka raftinguparvega. Laadisime kanuud, tervemad, kuivemad ja ka katkisemad auto käru peale, ja jäime ootama parve. Senikaua söime, ja lustisime niisama, ja üritasime endale sooja teha.
Lõpuks jõudis ka parv kohale. Sikutasime selle alla jõe äärde, ja uus katse võis alata. Seekord tulid kõik kaasa, ka need, kes kanuudega ei julgenud sõita. Kui võrrelda kanuud ja raftinguparve sellise jõe peal nagu see Piusa jõgi sel hetkel oli, oli parv parim valik seltskonna jaoks. Edasi võis tõeline nauding alata. Kui kanuus olles olid näod hirmul ja täis paanikat, siis nüüd peegeldus matkaliste nägudest vaid rõõmu ja adrenaliini. Iga suurem kärestikukene võeti suure rõõmukisa ja hõisetega vastu.
Parvel sõites läksid kilomeetrid väga kiiresti, ja 3 tunniga olimegi Piusa Veere talu juures. Kuid ükski veematk ei saa lõppeda ilma, et keegi vette ei kukuks. Kuigi kanuuga olid vette kukkunud juba Kalvi ja Marilyn, siis nüüd õnnestus see loetud sajad meetrid matkaparve laenutajal Margusel ja Priidul. Nimelt nad istusid parve tagumise otsa peal, ning lootes enda tugevuse peale, ja ennast mitte parve põhja lastes, tegid nad lähemat tutvust üsna tugevate okstega puu/põõsaga, kes otsustas, et tema on ikkagi tugevam, ja sel hetkel nägime, kuidas Margus ja Priit graatsiliselt sukeldujate kombel vette kadusid. Veest välja saades ruttasid nad jooksujalu Piusa Veere suitsusauna poole, kus nad said suurema külma kehast välja soojendada.
Kui lõbus reis jõel tehtud, istusime korraks Piusal maha, võtsime mõnusat kuuma Piusa suitsusauna, et viimanegi külmavärin seest välja ajada ja siis juba sõitsime igaüks oma kodu poole. Rohkem emotsioone videodest ja piltidest.
