• AEG: 9.-13.juuli, 2008
  • LIIK: jalgsi, kanuu ja ratas
  • MARSRUUT: Vana-Koiola – Võhandu – Meenikunno – Piusa koopad – Piusa Veere talu
  • OSALEJAD(20): Mairo Tutk, Tanis Kulp, Helin Kivit, Toomas Lukk, Evelin Nõmmik, Kalle Daniel, Maike Naumann, Kärt Vahtramäe, Laurynas Lukosius, Jetro Perho, Laura Kangur, Merilin Nõmmik, Mariliis Voitk, Gert Miltop, Krista Makkonen, Eda Toomsoo, Jurate Jurginyte, Madli Vahtramäe, Ülle Ploompuu, Hellevi Nõmmik
  • KÜLALISED(4): Aldar Nõmmik (transportöör), Ivo Käsk, Vanessa Käsk, Angelika Käsk

See oli esimene suurem matk, mille korraldasime. Inimeste arvu poolest nii suurt matka polegi meie matkaajaloos olnud. Eelarvegi oli suur. Ja samuti pole olnud enne ega pärast nii palju kamraade välismaalt. Jurate ja Laurynas Leedust, Jetro ja Krista Soomest ja Maike Saksamaalt. Seekord oli marsruut paremini planeeritud, ja matk oli eriline, sest läbisime erinevad etapid erinevate liikllusvahenditega.
Esimene osa oli planeeritud kõndida, teine osa kanuudega, ja kolmas osa ratastega.
Aga igast päevast nüüd veidi eraldi ka. Kokku matkasime siis 5 päeva. Viimase päeva muidugi puhkasime Piusal, mis oli mõnus kosutus eelnevatest päevadest.
Esimesele päeval saime kokku Tartu adventkiriku juures, kuhu oli meid kogunenud päris paras hulk, tolleks momendiks 19 inimest. Tolleks korraks oli meil tellitud esmakordselt ja ka viimast korda väikebuss, millega meid viidi stardipunkti. Buss oli täpselt 19-ne kohaline, kuid meil olid kotid ka ju kaasas. Nendega oli paras tegu, et need ära mahuksid, aga mahtusid. Stardipunkt oli Vana-Koiolas, kus sõime lõunat ja käisime muidugi ka ujumas. Sealt edasi matkasime Koolma järveni. Koolma järv oli veidi imelik koht, kus ujuda. Nimelt kui sealt välja tulime, olime kõik limased nagu linaskid.

Rohkem aimu saate muidugi  matkagalerii piltidelt, mis meid tegevuses hoidis. Kuid Koolma järve juurest rändasime edasi esimesse ööbimiskohta, mis oli siis Leevi RMK lõkkeplats Võhandu jõe ääres. Ma mäletan, et seal saime vihma, ja seda kuskil 30 minutit järjest, kuid ülejäänud matka ajal oli kogu aeg päikseline.

 

Esimese päeva õhtu oli tore. Aldar tuli meid muusikaliselt toetama, ja ta oli välja mõelnud ka mõned tutvumismängud. Mõlemad olid väga huvitavad, ja mõlemat kasutame siiamaani noorteüritustel, ühte neist küll tihedamalt, kui teist, kuid siiski. Jalamäng ei vaja tutvustamist, ning teine oli tutvumismäng, mida kutsutakse ka „kellakohtinguks“. Toomas oli samuti toetamas meie õhtust laulmist kitarriga. Ja varsti olimegi igaüks põhku pugenud, sest järgmine päev pidime juba kanuud saama ja sõitma hoopis mööda jõge.

Teise päeva alguses sõime, tegime hommikpalve, või tegime hommikpalve kanuudes, vat ei mäleta. Ja varsti saabusidki meile meie kanuud. Kogenumad mehed tegid meile instruktaasi, ja üsna pea olimegi jõel. Kuna oli suvi, siis oli jõgi rahulik, ja saime rahulikult kruiisida. Ja veidi pärast kella kahte olimegi Reo silla juures, kus kanuumatk sai otsa, ja algas matka see osa, mille läbisime jalgratastega. Enne seda muidugi sõime lõunat. Aga siis ratastele, ja minema. Teise päeva sihtkohaks oli Päikseloojangu metsamaja, kuhu jõudsime nii palju varem, et otsustasime kotid sinna jätta ja minna ratastega Valgjärve ujuma. Õhtul jalutasime veel Meenikunno laudteel kuni Liipsaare metsaonnini.

Õhtul laulsime veel, ja Aldar tõi mõnele ka shokolaadi ja küpsist, kes ei suutnud ilma magusata edasi elada. Aga oli tore õhtu, ja väga ilus päikseloojang samuti.

Kolmandal päeval külastasime palju huvitavaid kohti, sealhulgas Piusa koopaid, Obinitsa setotaru, Ilumetsa meteoriidikraatrit, Rebasmäe allikat jne. Alustasime Ilumetsa meteoriidikraatrist. Järgmisena võtsime sihtmärgiks Rebasmäe allika, kust lootsime saada puhast vett. Vesi oligi peaagu puhas, kuid liiga palju rauda sisaldas see. Sealt sõitsime edasi Piusa liivakoobasteni. Selleks hetkeks olid koopad kinni pandud, ja nägi neid ainult terassi pealt. Kuid saladuskatte all võib öelda, et väikestesse sai ikka sisse piilutud. Veidi puhatud seal, sõitsime edasi Obinitsa, kus oli meil kokku lepitud lõuna Obinitsa setotarus, kus tutvustati ka seto rahvakultuuri. Sealt polnud edasi enam palju ka Piusa Veere taluni. Peab ütlema, et viimane lõik ratastel oli kõige huvitavam, sest maastik oli kurviline ja lausa mägine, ning mõneks hetkeks sai päris ägeda adrenaliinilaksu kätte. Kolmanda päeva õhtul tegime muidugi sauna, kuidas siis saab Piusal käia, ilma, et teeks suitsusauna. Tüdrukud tegid poistele pannkooke. Piusal ootas meid peale Aldari veel Ivo Käsk oma perega.

Õhtul laulsime ja tegime muid trikke, ja varsti olime taas igaüks oma magamiskotis, sest päev oli olnud väsitav ja pikk. Magasime Piusa majas teisel korrusel, kus oli päris naljakas, sest väsimus tegi oma töö, ja nii mõnedki (enamus) olid liiga väsinud, et oma naeruturtsatusi tagasi hoida, et teised saaksid magada.

Neljas päev, hingamispäev, oli rahupäev, nii nagu see on ettenähtud. Kui õigesti mäletan, oli sel päeval jutlustajaks Ivo Käsk. Peale hommikust teenistust läksime jalutama, sest ilm oli ju ilus. Vaatasime lähemalt Härma müüre, ja mõned tegid seal ka fotosessioone. Piusa lliivakarjääris tehti ka neid ;). Õhtul laulsime veel, ja hakkasimegi oma kodinaid kokku pakkima ja ükshaaval hakati üksteisega hüvasti jätma.

Tegelikult ma ei mäletagi, kes millal koju läks. Aga öeldakse, et oluline pole siht, vaid oluline on tee. Minul on meeles teekond, ja see ongi oluline. Ja olulised on loodud tutvused ja Jumal, kes hoidis meid sellel matkal kõige  kurja eest.