• AEG: 31.jaanuar-2.veebruar, 2010
  • MARSRUUT: Rannametsa – Tolkuse raba – Laiksaare metsaonn – Kilingi-nõmme metsamaja
  • LIIK: jalgsi (räätsad)
  • OSALEJAD(8): Birgit Maasing, Tanis Kulp, Tiit Kaeeli, Priit Põldaru, Marleen Lobjakas, Siiri Lobjakas, Mariliis Voitk (nüüd Laurik), Mairo Tutk
  • KÜLALISED(0): –

                30.jaanuar saime kokku juba Pärnus, ja ööbisime Tanise vanaema juures. Ta pakkus meile ka head-paremat süüa. Sättisime end mõnusalt magamiskottidesse ära, et hommikul värsked olla. Et jõudsime üsna hilja õhtul Pärnusse, siis ei jäänud eriti aega üksteisega chattida, kuid terve matk oli veel ees.

                Hommikul ärkasime vara, sest buss läks juba kell 8.00. Sõime kõhud täis, ja läksime. Kui tagantjärgi mõelda, on päris kena vaatepilt, kui 8 matkalist suurte seljakottidega kõnnivad mööda lumist ja varahommikust Pärnut, valgustamas ainult tuhid tänavalalternad. Igal juhul sel hetkel ei osanud seda hetke niimoodi hinnata. Jõudsime bussi peale, ja jõudsime Rannametsa bussipeatusse, kus tegime esimese pildi. Panime räätsad jalga, ja alustasime teekonda.

                Esimeseks sihtkohaks oli Tolkuse raba, kus oli laudtee veidi vananenud, ja rajale minek oma vastutusel. Meid see ei kõigutanud, sest lumi oli ju siis väga paks, ja meil olid räätsad ka kaasas. Esimene pool Tolkuse rabast läks kenasti, lumi kandis hästi (kui oskasid rada valida), ainult tuul oli tugev. Teine pool, kus laudteed all polnud, nii libedalt ei läinud. Vajusime räätsadega üsna sügavale, ja esimesel oli väga raske rada ette teha. Kuid rajameistrit saime vahetada, ja tuul puhus ikka veel. Lõpuks jõudsime varjulise metsa alla. Edasi läksime mööda jõge, proovisime korra jõest üle minna, kuid seal feilisin mina kaardilugemisega ja tegime umbes 500 meetrit lisakõndimist juurde.

Mööda jõge oli hea astuda, kindel siht ja tuulevaikne. Mingil hetkel otsustasime minna jõe kõrval oleva tee peale, ja kui natuke metsatihnikut oli läbitud, jõudsime kena suusaraja peale. Kui jõesäng oli olnud tuulevaikne, kuid lõpupoole üsna rägastik, siis uus maastik oli lai ja avar, ning lumi kattis samuti hästi, kuid tuul ja pindmine lahtine lumi valmistasid raskusi ka sel etapil. Tgantjärgi oli see siiski mõnus ja mingil määral ka romantiline. Möödusime ka ühest talust, kus oli otsekui aeg sügisest seisma jäänud. Mingil imekombel sai Mariliis tolle taluperemehe käest ka ploomikompotti. Mis valemiga, seda ei mäleta. Mariliis oskab paremini öelda. Talust mõnisada meetrit edasi tegime tuulevaikses kohas pikema puhkepausi ja lõuna.

Lõunapaus veedetud, lasime edasi. Meie orientiiriks oli rannamõisa oja, mis oli hea kaitse ka tuule eest. Üsna maalilised vaatepildid avanesid meile seal. Kraavis olles on lumesein sinust kõrgem, ning üle selle puhub tugev tuuleiil ja üle meie peade lendub peenikest lund. Seal me siis mööda kraavi jalutasime, ületades erinevaid takistusi, imetledes loomade pabulaid, ja nautides üksteise seltsi. Selleks ajaks oli meie kaaskamraad Tanis aga õnnetult puusa vigastanud, et tema käimine oli üsna vaevaline, kuid läbi suure valu ja kannatuste suutis ta ikkagi esimese päeva lõpuni teha.

Viimane osa esimese päeva teekonnast läks mööda teed, ning päris viimane lõik Laiksaare metsaonni juurde läbi tiheda metsa. Kuna päev oli olnud pikk, siis jõudsime onni juurde üsna pimedas, ja veidi läks aega enne, kui leidsime meie ööbimiskoha üles.  Väga paljud olid üsna väsinud, ning vajusid suhtkohe ära kes kuhu oma nurka. Kuid jõudsime veel süüa, ennast magamiskottidesse sättida, ja nii jäimegi magama.

Hommikul otsustas Tanis minna bussiga Pärnu, ja võtta sealt oma auto ja olla meile autoga toeks. Kõndida ta enam väga ei saanud eelmise päeva vigastuse tõttu. Lõppkokkuvõttes oli see mõistlik, sest enne Kilingi-nõmme metsamajani jõudmist vajasid mõned meist veel abi auto näol.

Teine päev oli veidi igavam ja külmem. Kuid tempo oli kõva, meeletult kõva, mis oli tingitud vist külmast, ja eks matkajuht oli ka siis kogenematum, ja määras liiga kõva tempo. Kuid kohale jõudsime vara, tegime süüa ja sauna ka. Enne vist magasime mingi aeg. Aga uni oli hea õhtu saabudes.

Kolmandal päeval jätsime kenasti hüvasti üksteisega, ja igaüks suundus oma kodu poole, kus see siis iganes ei olnud J Oli kena ja huvitav, veidikene ekstreemne ilmaolude ja maastiku tõttu, kuid elama jäime, ja kõik jäsemed jäid ka külge. Nagu öeldakse, kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks.  Aitäh kamraadidele ja Taevaisale mõnusa matka eest.