• AEG: 16.-17.mai, 2010
  • MARSRUUT: Lemmjõgi – Raudna jõgi – Halliste jõgi
  • LIIK: haabjas
  • OSALEJAD(8): Marleen Lobjakas, Siiri Lobjakas, Kerstin Ploompuu, Indrek Ploompuu, Birgit Masing, Tanis Kulp, Tiit Kaeeli, Mairo Tutk
  • KÜLALISED(0): –

„SUNOOB“ oli siis jätk 2010 kevade veematkadele, ja nimesti võib mõista, mis see endast kujutas. Kui keegi ei saanud vihjest aru, siis üritage tähti ümber paigutada 😉 .
Aga siis matkast. Matk toimus kolmel Soomaa jõel, alustasime Lemmjõelt, esimesel päeval jõudsime juba ka Raudna jõe peale ja lõpetasime Halliste jõel. Alguses oli plaan alustada teisest kohast, kuid kuna pinnas ei kandnud veel igal pool piisavalt hästi, siis pidime selle plaani kõrvale heitma. Kokku oli siis matkalisi kaheksa, mõned neist olid esimest korda, mõned juba mitmendat. Iseloomult oli see üsna lebo-kruiisimise matk. Transpordiks oli meil 8-kohaline haabjas, millel nimeks Aasa. Üks meist istus ees, kes veidi tüüris ja sõudis ka, kuid pigem dikteeris tempot ja tegi niisama nalja, üks oli taga tüüriks, ning 6 vanderselli olid sõudja ametis. Kuid kõik olid rahul ja õnnelikud.
Mis tegi selle matka eriliseks meie jaoks? Kõigepealt aeg; nimelt mai keskel on just kõik puud ja heinamaad läinud roheliseks, ja see roheline on nii eriline roheline, et juba selle roheluse pärast võiks minna matkama. Teiseks see, et seltskond sai koos olla ühes veesõidukis, mis lisas kindlasti kõigile julgust ja rõõmu, ning kõik naljad, rõõmud, raskused olid ühised. Kolmandaks, me saime nautida seda rohelust vee pealt, ehk siis me ei pidanud eriti liigutama. Neljandaks, me ei nautinud ainult Soomaa niitusid ja rohelust, vaid ka Kuresoo raba. Viiendaks, saime end kosutada esimese päeva õhtul mõnusa suitsusaunaga, paljude jaoks oli Raunda jões ujumine ka tolle aasta esimene ujumine, ma ei räägi siin saunast kastmisest, vaid ilma saunata ujumine paar tundi enne sauna valmimist.
Ilmast ka natuke. Ilm oli päiksepaisteline, kuid vahelduva pilvisusega, ning esimese päeva lõuna ajal saime esimese vihmasabina, mis oli üsna märjakstegev. Kuid kui see oli möödas, siis oli esimene päev edasi üsna muretud. Teine päev oli veidi halvem.
Alustasime tegelikult oma matka mitte jõe pealt, vaid hüppasime läbi Soomaa rahvuspargi külastuskeskusest, kus vaatasime veidi ringi, ja võtsime paar lisakaarti igaks juhuks. Käisime veel viimast korda tsiviliseeritult WC-s ära. Ning siis viisime masinad matka lõpp-punkti Saarisoosse. Kui masinad kenasti ja ohutult pargitud, panime Soomaa.com bussi peale vestid ja mõlad, ning läksime haabjat peale panema.
See oli kõige rohkem jõudunõudev ülesanne; haabja käru peale vinnamine, kuid lõpuks saime hakkama, ja saime sõita matka alguspunkti. Päris täpselt ei meenu, kuidas transport oli sätitud, kuid seda vähem on mitteolulist informatsiooni siin jutus.
Enne vettelaskmist oli kõigil mõnus erutus sees, ja kõigil suurepärane tuju. Ja siis ei saanud meie tuju mittemiski rikkuda. Ja ei rikkunudki. Kui haabjas vette lastud, valisid kamraadid omale lemmikistekoha, ja retk Soomaa jõgedel võis alata. Mõned pildid said ka tehtud kaldalt, et jääddvustada seda idülli, mis meil seal veesõidukis olles oli.
Mõni aeg pärast alustamist tegime pausi, ja tirisime haabja kaldasse, ning istusime aasa äärde, et nautida värskeid kullerkuppe, päikest, ja muidugi ka lõunasööki. Ilm oli nii soe, et särgi sai maha võetud, ja eputatud luikvalgete ja üle ääre ajavate kõhtudega 😛 Kõht veel suuremaks, sõitsime edasi. Tee peale jäi ka üks huvitav kärestikulaadne kohake, mile kohta on väga huvitavad legendid. Üks neist väidab, et keegi rikas härra sõitnud oma varandusega sealt üle jõe, ja kaarik olla kukkunud, ja nüüd varandus jõe põhjas laiali. Kuid see on jutt, kuid kes teab 😛
Ei läinud kaua, kui jõudsime Lemmjõe tammini, mis on siis puu, liigilt tamm, ning kaitsealune. Seal vaatasime natuke ringi, ja uudistasime. Sealt edasi minnes ei olnud kaugel ka esimene ööbimiskoht – Karuskose. Jõudsime üsna suure varuga, nagu ka oli plaanitud, et saaksime rabasse ka minna.
Kui niitudel ja lammidel oli üsna soe, siis metsa vahel mööda laudteed kõndides nii väga soe enam ei olnud. Saime palju huvitavat teada, ja määrasime kuuseokste järgi ka suurvee taseme, mis oli tol aastal üsna kõrge, järgmine aasta nii kõrge enam ei olnud. Lõpuks jõudsime ka rabasse, istusime veidi pingi peal, vaatasime ringi, käisime tornis, ja siis hakkasime tagasi tulema. Mõned tulid tagasi sama teed pidi, kuid teised riskialtimad leidsid teise tee, ning huvi pärast tahtsid teada, kuhu see viib, suund oli enam-vähem õige, ning kuna rada oli huvitav, siis käisime selle lõpuni ning jõudsime päris õigesse kohta, ainult 200 ,meetrit eemal laudtee algusest Karuskose tee peale.
Enne sauna olesklesime niisama, mõned tüdrukud käisid ujumas isegi, ja siis jõudiski mõnusaim osa kätte – suitsusaun. Sinna läksime vist ikka kõik, ja kuna saun oli piisavalt suur, siis polnud mehi ja naisi eraldi saata. Mõnus oli, nagu saun ikka, ja palju andis juurde loomulikult külm jõgi sauna kõrval.
Saunas käidud, sättisime end magama, et hommikul retke alustada.
Hommikust pilte ei ole (vähemalt ei leia), ning eriti ei mäleta seda. Kindlasti tegime süüa, ja siis läksimegi. Kogu aeg ei sadanud, see on kindel. Mäletan, et tookord tegime kaasa mingit kiselli, mis oli termosest võetuna superhea. Jah, hommikul ei sadanud, kuid iga hetk lubas, nii jõudsimegi lõunapaika täpselt vihmasabina ajaks. Suur kuusk oli meile peavarju eest. Kõht täis, liikusime edasi, kuid nüüd arvestasime, et võima märjaks saada. Ja mõnel pool lausa müristas. Ja oli ka välku näha. Üsna enne päris lõppu saime korralikult üle kastetud. Kuid seal juba ootas meid kuiv ruum, kus ootasime transporti. Enne muidugi vinnasime haabja ka mäest üles, mis ol tegelikult tükk tegu. Pidime kasutama kaikad, mille peal haabjas siis libises. Kõik mehed, kes meil olid, pidid kaasa aitama, muidu poleks jõudnud. Kuid üles ta sai. Ainuke ebamugav asi oli, et olime hommikul oma kotid autode peale pannud Karuskosel, ja nüüd oli meil veidi külm, ja kuskilt ei olnud soojendust saada. Nii istusime, ja ootasime mõnda aega transporti. Kui hästi mäletan, siis keegi siiski haigeks ei jäänud.
Üldkokkuvõttes aga oli väga tore matk, ja ikka tänu kamraadidele, kes osa võtsid, ja ka tänu Taevaisale, kes meile jagas küll erinevaid katsumusi, kuid läbi katsumuste tuleb tarkus ja ramm.